welcome to zimbabwe

Nonii. Marie ütles, et kirjuta ikka siis ka sellest, mis seal Aafrikas toimub. Sandra hellitas mind ka soojade sõnadega ja ega see polegi mulle suureks üllatuseks, aga fakt on see, et ma olen väga kergesti meelitatav ja mõjutatav. Sest miks sa muidu praegu seda loed. Tegin ikkagi spetsiaalse blogi, sest mulle tundus, et see jutt ei sobi ei barcelona challenge book’i ega evelinnu fotode vahele, niisiis, saage tuttavaks: evelind lendas lõunamaale!

Kirjutamise hetkel olen Addis Ababas, Etioopias. Lennujaam. Lennujaam näeb välja nagu India tänavad, mida olen piltidelt näinud. Poed on väikesed ja kuhjatud igasugustest ürpidest ja kottidest ja käsitööst, kõik on kuhjunud, vettinud, must ja räpane, inimesed ka. Restoranid on suured ja tühjad, kuigi näevad välja, nagu sealt oleks sõda üle käinud ehk et tundub justkui külastataks seda meeletult. Suitsu tehakse suitsuruumis ja selle LÄHEDAS ÜMBRUSES. Duty free pood on muidugi naljanumber – sellised centrumi poe (need, kes häädemeeste centrumit ei tea, on aga kindlasti käinud ükskõik, millises muus külapoes ja saavad oma võrdluse sealt) valged letid, millel on paar nivea sinises plekktopsis kreemi ja küünelakieemaldaja, teisel riiulil täiesti tundmatud ja kauaseisnud moega küpsised ja vahvlid. Veepudel maksab üks dollar ja kaardimaksed ei ole võimalikud. Esimest korda elus näen lennujaamas palvetamistuba – kaks umbes kolme ruutmeetrist kuubikut, üks naistele, teine meestele. Meeste toas istus üks mees, naiste omas oli tuba täis, istuti maas ja muudkui laterdati. Vabandust, et ma pilti ei teinud, aga tundus kohatu...
Lennujaam on väike, aga inimesi on väga palju. Igasuguseid. Ühed on sellised hindutumedad, siis on päris mustad, siis hiinlased ja mõned üksikud valged inimesed. Ma vaatasin neid ja mõtlesin, et minu ja kõigi nende teiste suur vahe on see, et mina tulen ikka päris väikesest kohast, kus inimestel on palju isiklikku füüsilist ruumi. Et ega neil hiinlastel siin vist ka ebamugav ei ole, sest nad on ise samasugused sittajad ja üksteise seljas elajad nagu need kohalikudki siin. Lapsed ronivad üle inimeste, söövad mingeid keemiasaiakesi, pudistavad maha ja söövad sealt edasi, toppides endale neid jube määrdunud sõrmekesi suhu ja vanemad vaatavad ja muudkui naeratavad. Väga harmooniline küll. Lisaks ma ei imesti siin nähtu põhjal, miks siin sellistes maades nii palju lapsi kadunud jääb. Ema läheb lihtsalt minema ja ei tee lugugi sellest, et tal laps üksinda keset võõraste inimeste massi jääb. Hiljem ehk tunneb ikka oma lapse nutu teiste keskelt ära...Noh, seekord tundiski.

Ahjaa, õues sajab vihma ja katus tilgub.

Ma hingan ainult nina kaudu, kraanivett ei joo ja kätega nägu üldse ei puuduta, sest ma ei vaktsineerinud ennast kollapalaviku vastu, aga siin see levib nagu Tõnissonile meelepärases kringlis rosinaid. Ja about that... korraga tekkis mul päris suur hirm, et ma ei jõuagi Lusakasse, sest kui ma ootasin siin mingis turvakontrolli järjekorras, tundsin korraga, et hakkan oksele. Ma mõtlesin, et see on väsimusest, koti tassimisest, tühjast kõhust (lennukitoit? Ei, aitäh) ja sellest kaosest siin lennujaamas ja et küll see kohe üle läheb, aga sülg muudkui voolas, neelud käisid ja mul polnud enam pääsu – pidin loovutama oma järjekorra koha ja minema... JÄRGMISSE JÄRJEKORDA naiste tualetruumis. Jesus Christ. See hais ja õhupuudus, mis seal veel olid, süvendasid mu halba ensetunnet veelgi ja ma mõtlesin, et ma ei saa oodata ja pean paluma, et mind lastaks ette või muidu ma oksendan terve selle vetsu seal täis. Siis aga hakkas pilt eest ära minema, kõik virvendas, kõrvad undasid väga kõrgel sagedusel kuni ma ei kuulnud ega näinud enam peaaegu midagi. Siis ma mõtlesin küll, et no selge, nüüd on siis korras. Et tõepoolest piisab vaid paarist tunnist lennujaamas, et see ilge nakkus külge saada ja siis maha kärvata. Ma olin täiesti kindel, et ma kas suren ära või kukun kokku ja mind viiakse kuskile kohalikku jubedasse haiglasse ja ei jõuagi ema juurde. Sambiasse, kus sellesse haigusesse nakatumise ohtu ei ole...Noh, seal on muidugi malaaria. Aga selle kohta ütles mulle arst, et selle palavik tuleb alles hiljem välja niiet sellesse koheselt ei sure. Noh, aga mis siis edasi sai? Ma vaevu veel nägin, et kus on uks ja kõndisin seal vetsust välja ja kuna terve see lennujaam on rahvast pungil täis, siis muidugi ühtegi vaba istekohta seal ei paistnud, samas kui ka oleks paistnud, siis ma tõenäoliselt ei oleks suutnud sinnani kõndida, see seisund oli ikka päris ootamatult nõrk. Niisiis ma istusin kohe sinna samma vetsu ukse kõrvale maha, toetasin pea vastu seina, panin silmad kinni ja palvetasin. Mu keha läbisid väga kuumad lained ja värinad, higistasin üle kogu keha ja umbes viie minuti pärast tundsin end jälle terve inimesena. Niiet ei teagi, mis seal juhtus. Äkki põdesin selle kollapalaviku lihtsalt niiviisi ära? Või siis olin tõesti väsinud, söömata ja muidu nõrkemas... seda lihtsalt ei juhtu minuga mitte kunagi, et ma kuskil kokku kukuks. Aga muidugi, kui koju naasen, lähen kontrollin olukorda.

Praegu ma ootan Lusaka lendu, kohe peaksid hakkama peale laskma. Minu andmete kohaselt vähemasti. Siin käib naine ringi ja karjub, et ‘’Passengers to i-don’t-know-where, please come!’’ ja juhatab need maiteakuhuminejad siis maiteakuhu. Ootan ärevusega ‘’Passengers to Lusaka’’ kutset. Siin muidu üht-teist räägitakse ka mikrofoni, aga kõlarite halva kvaliteedi, ruumi halva akustika ja liiga paljude inimeste omavahelise mula tõttu ei saa ühestki sõnast aru, mis sealt kostab.

Muidu on reis seni kulgenud väga sujuvalt, Tartust Tallinna Sebe superbussiga, Tallinnas veel viimased asjaajamised, leivapood, valuutavahetus, asjade pakkimine ja siis check-in. Tallinn-Stocholm lend oli kiire ja mugav, lugesin postimeest. Lend Stockholmist siia läks muidu väga hästi, sain olla üksinda kolmeses reas ja magasin peaaegu terve tee. Jäin kohe magama kui lennuk õhku oli tõusnud, vahepeal äratati õhtusöögiga, mille jätsin siiski vahele ja korraks ärkasin veel, vaatasin aknast tähti ja nägin ühte langevatki! Siis äratati mind juba, et maandumiseks valmistuda. Noh ja siis siin ma nüüd olen. Täielik joyride. Ootan juba väga puuvilju ja puhtaid linu.

Eheh. Edasi kulges ka kõik väga sujuvalt. Nii muuseas astusin kogemata lennukist üks peatus varem maha ja olin endale juba Zimbabwe viisat ostmas kui äkki mõtlesin: ‘’vist peaks ikka kelleltki küsima, kas ma ikka olen õiges kohas, sest hästi nõme oleks, kui ma astusksin sinna riiki sisse ja saaksin aru, et olen Aafrikas küll, aga natuke oma emast liiga kaugel, et temaga täna kokku saada’’. Saingi teada, et oleksin pidanud siiski veel lennukisse jääma, sest Lusaka oli järgmine peatus... No selge! Õnneks keegi ei närvitsenud, ka mina mitte, sest mulle selgitati, et seda juhtub seal alatasa, et keegi väljub lennukist vales kohas ja kõik laabus ning ma sain tagasi lennukisse ja jõudsin lõpuks õigesse kohta kohale. Sain viisa, keegi ei kontrollinud, kas mul vaktsiin on (ma kasutasin seda taktikat, mida Johnny Depp’i tegelaskuju ‘’Blow’s’’ – mõtlesin millegi meeldiva ja rahuliku peale kui turvakontrollis ja viisaputkas olin. Temal oli seda muidugi vaja teha selleks, et mitte näidata välja, et ta käsipagas on täis kokaiini, minul siis selleks, et mitte näidata hirmu vaktsiinikontrolli ees), pagas jõudis samuti Lusakani välja ja naeratav emme pistis juba õige varsti oma pea turvauste vahelt sisse ja hüüdis ‘’Kikuuu!!’’. Kõik oli ilus. Ahjaa. Ja siin on väga soe.

Puuviljad on tänaseks söödud. Üliküps ja maitsev papaia, banaanid, maasikad, mandariinid – kõik värske ja kohalik kraam. Sõime neid nii tahkelt kui ka smuutidena. Nüüd on veel puhaste linade vahele minna ja siis on minu tänased soovid kõik täitunud.

Olen siin olnud vaid loetud tunnid ja juba näen, mida tähendab see, kui öeldakse, et Aafrikas on kontrast rikaste ja vaeste vahel meeletu! Ma kirjutan sel teemal pikemalt hiljem, sest praegu ma olen kustumas ja kuna homme ärkame väga vara, siis lähen ja puhkan end korralikult välja, sest homsest alles algab minu päris tripp, kuivõrd sõidame hommikul vara Livingstone’i Victoria Falls’i vaatama ja terve nädalavahetuse telgime rahvuspargis, kus on kavas kohtuda kõiksugu eksootiliste suurte ja väga suurte loomadega.

Head ööd!