esimesed kolm päeva

Ohhohhooo. Nädalavahetuse sõidust oleme nüüd elus ja tervetena tagasi jõudnud. Ma pole vist veel elus enne kolme päeva jooksul nii palju erinevaid asju näinud ja kogenud kui just nüüd äsja. Neid teemasid, millest olen mõelnud kirjutada, on tohutult palju. Aastaajad ja see võõritust tekitav tunne, mis tekib, kui ühel päeval oled sügisesse tormavas Tartus ja järgmisel suvealguse Livingstone’is. Kuidas kultuur ja kliima ja loodus ja kombed ja inimesed võivad olla nii erinevad, aga tegelikult oleme me kõik ühe ja sellesama Emakese Maa lapsed. Kuidas tegelikult on meie planeet üks tervik, kuigi tal on nii mitu erinevat nägu. Kui meie näeme jõge, siis esimene mõte on ikka selles ujuda, aga kui sambialased näevad jõge, siis püüavad nad sellele mitte liiga ligidale minna, et mitte krokodillide ja jõehobude küüsi langeda. Kui me teeme pissipeatuse, siis me ronime põõsasse, et möödasõitvad autod ei näeks meie intiimhetke, aga siin tuleks häda ikka võimalikult tee ääres ära teha, sest põõsas võid kogemata ussile peale astuda, kes sind siis selle peale kägistab ja alla neelab. Noh, samas võib see uss ka ületada sedasama teed, niiet tegelikult on see oht kõikjal samavõrdne. Meil pole metsas eriti midagi karta, sest pole just kuigi sage juhus, et kogemata näiteks karule otsa vaatad, aga siin.. parem ära jaluta üldse niisama looduses, sest vastu võib tulla elevant, buffalo, ninasarvik, mõni näljane kaslane või jumal-teab-kes.

Teemasid on tohutult. Olen olnud olukordades, mis on pannud mind kõrvutama ja võrdlema ja mõtlema paljudele asjadele ja arvan, et ei suudagi kõiki neid teemasid ühe korraga meelde tuletada. Aga ega peagi ju? Ma hakkan otsast pihta, vaatame siis, mis välja tuleb.

Road trip

Nagu juba öeldud, siis nädalavahetuseks sõitsime Livingstone’i Victoria Falls’i vaatama. See on Lusakast umbes 500 km kaugusel ja emal on vägev džiip, millega saab igasugustes teeoludes kenasti hakkama. Ja kuigi siin on olemas peamiselt korralikud maanteed (vahetevahel tuleb ikka mõni suur auk, mille peale siis kõvasti pidurdada tuleb, aga muidu on täitsa okei), tuli meil ikkagi hakkama saada justnimelt igasugustes teeoludes. Nimelt on kohe Lusakast välja minnes umbes 50 km ulatuses teeremont, mille tõttu tuleb ette võtta ümbersõit läbi kohalike savikülakeste, kus on kunagi küll imekombel olnud asfalttee, kuid millest tänaseks on järele jäänud vaid kõrged auguäärsed terved kohad, mis tähendab seda, et terve tee on täiesti ebaühtlane, seal on sügavad ja väga sügavad augud ja maksimumkiirus sellel teel on umbes 20, heal juhul 30 km/h. Lisaks on kõik ka kuiva savi täis, mis tähendab, et põhimõtteliselt ei olegi midagi näha, sest kogu see savitolm on pideva liikluse tõttu kõrgel õhus ja nii sõidadki siis läbi igasugustest aukudest ja veab, et rattad all, sest auke pole sageli nähagi, kui tahaksid sealt vähemalt üritada mööda manööverdada. Seal tundis ema, et Aafrika on ikka paras trenn oma emotsioonide haldamiseks. Sellistes olukordades lihtsalt ei ole mõtet närvi minna. Minul oli lihtsalt väga tore ja lõbus, esiteks sain päriselt aru, mis on halvad teeolud ja teiseks sain ma vaadata ümberringi olevaid savihütte ja –onne ja kohalikke naisi pumpamas külakaevust vett ja kandmas neid pea peal, lapsed linadega seljas, siis oma hüttidesse, nägin lapsi riisumas, mõningaid mehi põllul kive korjamas ja palju palju muud, arvan, et kõigist tegevustest ei saanudki ma õieti aru.

Kui ümbersõit läbi, sai juba üsna kiiresti sõita, ainult et siis tuligi arvestada sellega, et iga hetk võib ette tulla ootamatu auk keset teed. Mina imestasin, et kuidas need üksikud suured augud sinna üleüldse tekivad, et kas keegi käib neid sinna kaevamas, aga ema arvas, et see tuleb sellest, et siin pole sätestatud reegleid sõidukite suhtes ja seetõttu sõidavad siin igasugused kolud, millel võib näiteks ratas alt ära tulla (mida muide tuleb siin päris sageli ette) ja siis selle õnnetuse tõttu tuleb tee sisse auk, mis ajapikku aina suureneb. Lisaks on siinsed rekkad väga väga suured ja rasked ja koormad on igast küljest üle ääre, mis samuti teele väga suureks koormaks. Sõna otseses mõttes, haha. No ja samuti õpivad ka teedeehitajad (hiinlased, muide, kes ka siia sisse trügivad) oma vigadest, et kui just valmib uus asfalt, siis ei tasu kohe suuri rekkasid või üldse raskeid autosid värske tee peale sõitma lasta, sest muidu läheb tee rulli. See juhtus paar kuud tagasi Livingstone’is, aga tänaseks on nad sinna juba uue tee pannud. Märgatav oligi see, et mida rohkem Livingstone’i poole, seda paremaks tee läks. Livingstone on Victoria Falls’i tõttu suur turistiatraktsioon ja seetõttu jõukam linn, mis järjest kiiremini kasvab ja areneb. See näeb seal isegi linna moodi välja, Lusaka on hoopis teistsugune, sest siin on kõik majad müüridega ümbritsetud ja kõikjal, kus käid, näedki ainult müüre ja väga õdusat atmosfääri just sellest just ei teki. Livingstone on palju avatum ja värvilisem.

Fun Fact – Livingstone’is on üks valgusfoor, mida kohalikud kutsuvad robotiks.

Kõik need 500 km oli alati keegi tee ääres. Teeäärsed on inimesi täis, sest tee äärde tullakse müüma sütt, kanu, puuvilju, jõeläheduses kala ja üldse kõiksugu kola. Samuti kasutatakse maanteed ka jalgsi ja rattaga liiklemiseks, sest usutavasti on see mugavam ja turvalisem. Sellega meenus mulle jälle Häädemeeste (või ükskõik, milline muu maakoht) ja mulle paistsiski, et suurem osa Sambiast (vähemalt lõunapoolsest osast) ongi maakoht, kust läheb läbi üks suurem maantee ja ülejäänud on sissekäidud rajad või ammused juba päris purunenud sillutised, kusjuures viimaseid on ikkagi väge vähe. Niisiis on teeääres naised, kes kannavad seljas lapsi ja peas kõike muud, mõned jalgratturid, kes samuti on palju nodi oma velo külge kuhjanud, muud teelolijad, lehmakarjased, kitsekarjased, üksikud ringijalutavad põrsad, kanad, kitsed ja muud koduloomad. Mõtlesime just, et huvitav, miks need lehmad ja põrsad sinna koju tagasi lähevad, kui nad nii vabalt ringi saavad liikuda ja samas teavad, et nad kodus ühel hetkel ära tapetakse. Jõudsime järeldusele, et äkki nad seda viimast ikkagi ei tea, vaid armastavad seltsi ja hoolt.

taolisi religioosseid sõnumeid on kõikjal autode ja minibusside peal

Mosi-Oa-Tunya National Park

Minnes metsikuid loomi tee ääres ei näinudki. Oma kämpingusse kohale jõudes aga hoiatati meid kohe, et õhtul tuleb kindlasti kasutada taskulampe, sest telkimisplatsil käivad pimedal ajal sageli elevandid ja ninasarvikud. Näha meil neid seal ei õnnestunud, aga öösel kuulsime küll, kuidas elevant telgi kõrval põõsast närib. Ühel päeval oli meie telgi juures kari ahve, kes olid ümber pööranud kõik prügikastid, kuna me olime sinna banaanikoori ja muud puuviljajääki visanud. Ema õnneks teadis kohe alguses, et telki ei tohi puuvilju viia, sest muidu tuleb öösel elevant, kellele värske toit vägagi meeldib. Ahvide peale me polnudki mõelnud. Nad olid väga armsad. See on see hirmus oht metsikute loomadega, et kui neid vaatad, siis tahaks katsuma minna, aga seda muidugi kindlasti teha ei tohi. Aga kui juba jutt loomadele läks, siis räägin kohe ära, mis loomi, mul õnnestus kaugelt ja lähedamalt näha. Käisime siis Mosi-Oa-Tunya rahvuspargis, mis on pindalalt umbes nii suur kui Eestimaa, kus nägin jõehobusid, ahve, neid lõvikuningas Simba põrsaid (inglise keeles warthog), antiloope, NINASARVIKUID ja kaugelt ühte elevanti. See oli kõik uskumatult vägev. Just see, et sa oled nendele metsikutele eksootilistele loomadele nii lähedal (ninasarvikutest olime 5 meetri kaugusel, JALGSI!), et tead, et kui neile peaks tunduma, et sa oled neile kuidagi ohtlik, siis sul pääsu just pole. Samas, kuna sa neid parasjagu ei hirmuta ega otseselt ei häiri, siis tunduvad nad jällegi nii rahulikud ja armsad, et tahaks katsuma minna. Noh.. jah... õnneks on alalhoiuinstinkt ikkagi piisavalt tugev, et seda mitte tegema minna.

Lisaks nendele loomadele nägin tee ääres Victora joa juurde sõites kaelkirjakuid ja sebrasid. Oh, what a blissss! Kaelkirjakud on niiiii kenad. Ja sebrad on nii veidrad – nagu hobused, ainult et must-valged ja metsikud...

jõehobud

seal kaugel on elevant

The Victoria Falls

Kuna siin on kuiva- ja vihmaperioodid ja praegu on kuivaperiood, siis joas väga palju vett ei ole. Kui vihmaperioodil langeb ühe sekundi jooksul sellest joast miljon liitrit vett, siis kuival ajal võiks sellega võrreldes öelda, et juga lihtsalt niriseb natukene. Praegu on kuiv aeg. Juga nirises ja ema oli väga vapustatud, et alles kolm kuud tagasi nägi ta hoopis HOOPIS teistsugust vaatepilti. Ma suutsin küll ette kujutada, kui palju seal muidu vett on ja nägin ka pilte vihmaperioodi joast, aga isegi see, mida ma nägin, oli vapustav vaatepilt. See on ju üks seitsmest maailmaimest, sest see on maailma kõige suurem juga (kõige kõrgem peaks olema Niagara, aga laiuselt kõige suurem on Victoria Falls). Väga väekas koht, selline, kus tahakski lihtsalt natukene aega olla ja end täis laadida sellest energiast, mille tekitavad langev vesi, sik-sakiliselt pragunenud maakoor ja selle vahel olev rägastikune jõgi. Seda me tegimegi. Tõeline elamus. Ja kuigi Lonely Planet’i ‘’Southern Africa’’ ütleb, et ilm pole seal kunagi liiga külm, ega liiga kuum, siis minumeelest oli see ikka üpriski liiga kuuma lähedal.

Alljärgnevalt räägin lähemalt sellest sillast...

Welcome to Zimbabwe for real

Victoria Falls on pooleldi Sambias ja pooleldi Zimbabwes ja seal sakiliste kaljude vahel on üks väga väga suur sild, mis on samuti osa piirist Sambia ja Zimbabwe vahel. Seal on võimalik hüpata benjit, swingi ja sõita trossiga üle jõe. Kõik need kolm atraktsiooni toimubad Zimbabwe pool silda. Ja mis te arvate, kas ma tegin seda või mitte? Jepp. Mingi ime läbi sai mu ema mind nõusse. Ma kartsin jubedalt ja arvasin, et see on ebaloomulik, ebainimlik ja ebavajalik. Arvasin, et mulle pole seda vaja ja et on vastutustundetu minust lihtsalt seada oma elu ohtu. Ja veel lasta oma emal maksta  selle eest. Mingil hetkel aga hakkas minus tõstma pead keegi, kellele hakkas meeldima mõte sealt sillalt alla hüpata. Ja noh, see keegi oligi siis see ime, mille läbi mu ema mu nõusse sai. Ja miks mu ema pidi mind üldse nõusse saama, küsite? Sest ta on ise ka seda teinud. Kolm kuud tagasi, kui nad mu vennaga seal käisid, tegid nad mõlemad selle ära ja olid väga rahul, mistõttu nüüd pooleldi sunniti ka mind seda tegema. Maksime combo eest, mis sisaldas siis kahte suurt hüpet (benji ja swing) ja trossiga üle jõe minemist, sest üks suur hüpe ja trossisõit oleksid kokku sama palju maksnud, seega teine suur hüpe oli niiöelda kauba peale. Mõtlesin, et teen selle trossisõidu ja swingi ja siis otsustan, kas teen benji ka või mitte, sest benjit ma kartsin väga.

Niisiis. Trossisõit. See oli selline tross, mis oli tõmmatud kahe kalju vahele, all paistis rägastikune jõgi, mis oli väga kaugel st see tross oli VÄGA kõrgel ja ma kartsin juba seda nagu segane. See oli nii kõhe ja hirmus, lihtsalt rippuda mingi trossi küljes ja libiseda üle selle kuristiku ühelt kaljunukilt teisele. Füüsiliselt oli mind selleks juba valmis pandud, aga vaimselt ei olnud ma üldse veel valmis minema (arvan, et sellist valmisolekut ei olegi olemas), kui see mees juba ütles, et tavai, jalad õhku ja 3-2-1 minek. Läksin alguses kisaga ja kartsin väga, aga samal ajal imestasin ja imetlesin, sest vaade sealt kahe kalju vahelt oli lihtsalt imeline. Uurisin kas krokodillid ka paistavad, aga ei paistnud. Huhh. Siiamaani hakkab kõhus imelik, kui selle peale mõtlen.

Nojah. Done. Nüüd tuldi mulle teise otsa vastu, ühendati mind lahti, öeldi, et ‘’hey, girl, please stop shaking’’ ja juhatati mind kenasti sillale, kus mind juba ootas ema ja kamp hüppejuhendajaid. Appikene, ma ikka võtsin aega, et sinna jalutada. Olin endiselt elevil trossisõidust ja vaatasin silla pealt alla ja kaugusesse ning mõtlesin, et kas ma tõesti hüppan siit kohe vabatahtlikult ja omal vastutusel (sellisele paberile kirjutasin alla küll) alla. Teadsin, et hullem ootab mind alles ees, et pääsu mul enam pole ja et mõtlemise ja kartmise pean kõrvale panema, sest alla lendan ma sealt nii või naa. Jõudsin siis silla keskele kohale. Nad sidusid mu seal kohe uuesti kinni, kinnitasid mu kõhule 111 meetri pikkuse trossi, mille teine ots oli kinnitatud samasuguse kahe kalju vahelise trossi keskossa, ütlesid, et vaadaku ma horisonti, mitte alla ja et nii kui nad on öelnud ‘’3-2-1 SWING!’’, pean ma hüppama jalad ees sillalt alla ja mitte üldse mõtlema. Niisiis nad ütlesidki ‘’3-2-1 SWING!’’ ja lükkasid mu sealt alla. AAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAaaaaaaaaa!! !!!! !!!! !!! aaaaaa..... aa.... a..... hehe... hõhõhõhõhõõõ.... huuuuuuuuuuuuuuuu..aahahah... huhh... aaaaaaaah... haaaah.. hhhhhhhhhhh.....h....  h.. h... õhõ õhõ... Ma üritasin vaadata üles, aga mu nägu läks alla poole ja ma vaatasin otse alla, kuidas kaljukivid ja jõgi mulle järjest lähemale tulevad. See oli jõhker!!! JÕHKER! Appikene ja kui 111 meetrit vabalangemist läbi oli ja ma sinna kõõluma jäin, siis ma lihtsalt naerlesin, ohkisin, õhisesin ja olin täiesti vapustatud sellest, et ma seal tõesti ripun, vaatasin kui kõrgel on see sild ja imestasin, et ma sealt tõesti just alla lendasin ja ikka veel elan. Vaade oli muidugi taaskord jalustrabav. Aga see lendamise efekt rabas ka muidugi oma jagu!!!

Huhh. Nojah. Ja siis tiriti mind varsti jälle üles, kus teoreetiliselt ootas mind veel benji. Mõtlesin üles jõudes, et seda ma küll ei tee. Et las see jääb, ma olen niigi raputatud ja pealegi ma kardan, sest benji on tõesti hirmus. Lisaks kõigele mul kõhus pisut keeras juba sellest hüppest. Kui ma olin tagasi üles jõudnud, piirivalvurile uuesti thumbs up’i visanud ja taaskord silla keskel, hakkasid nad mulle seal muidugi kambakesi rääkima, et benji ei ole üldse nii hull kui swing, mille ma just ära olin teinud. Et kõik, kes on mõlemat teinud, on öeldnud, et benji on palju iisim. Ma otsustasin, et vaatan paari inimest hüppamas enne kui ise lähen, kui ÜLDSE lähen ja nii ma tegingi. Vaatasin ühte hullu venelast kes hüppas benjit selg ees, siis teist, kes hüppas swingi, mõlemad olid GoPro’dega ja mõlemad karjusid nagu segasid, mina ka, isegi neid vaadates. Siis hüppas üks minusugune tüdruk benjit ja see, kuidas ta seal vappus ja keerles, tundus nii jube, et ma otsustasin, et ma seda ikkagi ei tee. Ma olin kindel, et ta sai kohutavalt haiget, sest see nägi väga sedamoodi välja. Aga siis see tüdruk tuli üles ja oli nii õnnelik ja rahul, ma küsisin, et kas valus ei olnud ja et kuidas oli, ta ütles, et kindlasti peab tegema, et nii lahe. Ja no siis temaga koos juba moosisid mind uuesti need töötajad ja nii ma siis läksingi. Kohutavalt kartsin. Aga kuna kõik olid öelnud, et benji pole nii hull kui swing, siis ma mõtlesin, et noh, ega see swing nüüd tõesti midagi nii jube hirmsat ei olnud ja läksingi. ‘’3-2-1 BUNGEE!’’ ja lükati mind alla. AAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAA!!!!!!!!!!!!!!!!! !!!!!!! !!!!!! !!!! !!! !!! !!! !!! !!! !!! !!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!! !!! !!! ! ! ! !!!!!
Valetasid. See oli JÕHHHHHKER!! See oli palju õudsem ja jõhkram ja hirmsam kui swing. Pea ees vabalangeda jõhkrate kivide suunas nii, et ei tunne EGA näe ühtegi trossi ega kummi enda küljes... Appikene. Siis ma olin tõesti õnnelik, et ma ellu jäin. Seal ma olin tõepoolest tänulik. Jõhker. Ja kui seal siis see abimees mulle teise trossiga järele tuli pärast mõnda aega kõlkumist ja keerlemist, tänasin ma teda südamest, kallistasin teda, istusin tal süles ja tänasin, et ta mulle toeks on. Vott siis ma alles värisesin.

Huhh. Vott. Sellised kogemused. Kõiki neid seisundeid, milles ma nende hüpete ajal olin, teadvustasin ma muidugi alles hiljem. See kõik jõudis mulle alles hiljem kohale. Näiteks see, et miks ma karjusin. Appikene. Swingiga ma karjusin ainult korraks, alguses, hüppe ajal, tahtsin veel karjuda, aga ei suutnud, suu oli lahti, kaljud lähenesid ja hirm oli põhjas, ei tulnud lihtsalt häält. Aga see hirmutunne vahetus nii kiiresti elusolemise rõõmuga, et kohe pärast seda hirmu lihtsalt kõhelesin ja naersin ja häälitsesin õhinast, adrenaliinist ja igasuguste erinevate tunnete segapudist. Aga see benji karje. No sellist karjumist ei ole minu elus veel ette tulnud. Seal ei olnud absoluutselt mitte mingit otsust, et nüüd ma karjun. See lihtsalt tuli kuskilt väga väga sügavalt minu seest. See oli totaalne vabanemine KÕIGEST. Seal ei olnud ei mõtteid, ei hirmu, ei tundeid, mitte midagi. Ainult mina, need kaljud ja see meeletu kisa, mille kaudu kõik üleliigne minust välja voolas ja ümbrusega harmooniliseks seguks sulandus.

Väga huvitav ja omapärane viis külastamaks hetkeks Zimbabwet, kas pole?

ENNE

see väike roosa täpp seal punase ringi sees olen mina

PÄRAST

Üldiselt aga olen ma endiselt arvamusel, et sellised ebaloomulikud ja ebanormaalsed tegevused on ebavajalikud ja usutavasti ma seda rohkem ei teeks. Unenägudes ma oskan niigi päriselt lennata ja sellele maisele kehale ei ole taolisi shokke tarvis. Usun, et suudan lõdvestuda ja end pingetest vabastada ka ilma selleta. Aga muidu vist ikkagi soovitan neil, kes alati on benjit hüpata tahtnud, teha seda sellises looduslikus kohas ja mitte õllesummeril, sest looduse vägevus ja ilu tegid selle kogemuse täiesti erakordseks.