Wednesday, September 25, 2013

Lusaka Playhouse


Mul vedas. Lusakas ei ole võimalik väga tihti teatris käia ja terve selle aja jooksul, mis ma seal olin, mängiti ainult üks etendus ja mul õnnestus seda vaatama minna. Lusaka Playhouse on ainuke teater Lusakas. Sambias ei ole teatrikoole, filmikoole ega kursuseid. Küll aga on inimesi, kes armastavad teatrit ja teevad seda väga kirglikult.
Teater on väga vaene, maja on vana ja kulunud, toolidest on vedrud väljas, kardin on keskelt rebenenud, saal meenutab oma logususes Mai kino, ainult et see on kõvasti väiksem. Etendus hilineb 35 minutit. Enne etenduse algust mängitakse saalis muusikat. Sellist üheksakümnendate nodi – Michael Jackson, Cher, Whitney Houston jpt.
Tutvusin lavastajaga ja palusin talt luba pildistamiseks. Ta muidugi oli nõus ja me vahetasime meiliaadressid, et need pildid kindlasti ka temani jõuaksid. Istusin esimesse ritta ja minu kõrvale istus üks väga peen, kübara ja lillelise kostüümiga noor naine, kes kohe hakkas minuga rääkima ja tuli välja, et ka tema on näitleja, ta valgustas mind pisut Sambia ja üleüldse Aafrika teatrikunsti teemadel ja mina rääkisin talle meie traditsioonist vastu. Need olid kaks täiesti erinevat lugu.
Saali tuled pandi kustu, lavale astus mees, kes tegi sissejuhatuse algavale etendusele. Pärast seda oli reklaam ehk mängiti üks lühike stseen ühest teisest lavastusest eesriide ees.



‘’The married virgin’’

Kulunud ja räsitud eesriie avaneb ja selle tagant ilmub sinistes toonides tuba, mis on ühtaegu realistlik ja tinglik. Lava oli helesiniseks värvitud vineeritükkidega väiksemaks tehtud ja seinte ees seisid külmkapp, diivan, laud, tugitool ja kõikuv telefonilaud. Vineeritükkidele ei olnud ühtlaselt sama tooni jagunud, mistõttu oli värvimisel kasutatud heledamat enam-vähem sarnast värvi. See ja palju muud ligadi-logadit jätsid väga vaese ja väheste vahenditega tehtava teatri mulje. Mulle näis justkui oleks kasutatud lihtsalt neid asju, mida parasjagu saada oli ja raha-, aja- ning kunstimeele nappuse tõttu olid need läinud kasutusse just sellistena nagu need leitud olid, ilma erilise kokkusobitamise või kerge putituseta. Seetõttu paistis see mulle esmapilgul mõneti tinglik, et näete, siin on sein ja diivan ja muu selline, mis viitab ühele elutoale, kus kogu tegevus toimub. Hiljem mõistsin, et see on hoopiski realistlik, sest nende tegelaste kodu tõenäoliselt justnimelt selline pidigi olema, räpakas ja maitsetu, kokku klopsitud just parasjagu olemasolevatest vahenditest. See oli isegi luksuslik arvestades, millistes väikestes savionnides suurem osa inimesi tegelikult elab.
Pulmaöö. Värske abielupaar on just suundumas magamistuppa, kui ootamatult mees minestab ja kukub põrandale. Järgmisena näeme teda juba ratastoolis, parimast sõbrast arst selgitamas naisele, et tema mees on kurt ning liikumisvõimetu, kuid et lootust on. Naine on väga ustav, kannatlik ning hoolitsev ja valmis pühenduma oma mehele ja tema abistamisele, mida ta ka teeb. Raskeks teeb niigi keerulise olukorra naise õde, kes samuti sama katuse all elab ja kes naisele pidevalt nina alla hõõrub, et tema ega kellegi teise meelest ei kõlba olla abielus naine, aga sellest hoolimata ikka veel süütu. Õde leiab, et tüdruk peaks oma mehe jätma ja kellegi teise abil süütuse kaotama. Tema kaudu peegeldatakse ühiskonna tugevat survet seoses sugueluga. Mees ei parane ega parane ning raske olukord ja õe survestav suhtumine panevad naise lootust kaotama ja viivad ta vastuollu oma enda uskumuste ja hoiakutega, kuni lõpuks suures segaduses näeb ta ainust pääseteed oma mehe hülgamise ja nunnaks astumise näol. Seda aga takistab tal tegemast arst, kes veenab naist oma mehe juurde jääma ja mitte alla andma. Arsti lohutused aitavad naisel ümber mõelda ja siiski koju oma mehe juurde jääda. Õige pea aga selgub, et naine on ootamatult rasestunud, mille üle õde on küll väga rõõmus, kuid tahab kannatamatult teada, kes on selle lapse isa, sest naise abikaasa on ju ometi üle keha halvatud. Vahepeal tutvustatakse meile ka naljakat teenijat, kes selles ühiskonnas on väga tavaline osa inimeste elust, kes elavad jõukamalt, kui need seal savikülakestes. Nimelt saavad need, kel väga vaesetest õnne on, tööd justnimelt rikkamatelt, aednike, koristajate, teenijate, autojuhtide, valvuritena. Seejärel aga üllatatakse vaatajat stseeniga, kus teenija peseb põrandat toas, kus istub ka ratastoolis mees, kes kõigile ootamatult ühtäkki teenijaga rääkima hakkab. Seejärel tõuseb ta lausa püsti ja tormab teenijale kallale, süüdistades teda oma naise raseduses ja selgitades, et ta pole kunagi haige olnudki ning on kuulnud kõiki vestlusi ja näinud pealt kõike, mis selles majas toimub. Mees sai nädal enne abiellumist teada, et on HIV positiivne ning kartis seda oma tüdrukule öelda, kuna arvas, et jääb temast nii ilma. Niisiis nad abiellusid ja et vältida pulmaööl pruudiga armatsemist, teeskles peig kokku kukkumist. Niisiis oli kogu tema haigus teeseldud ja oma parimal sõbral, kes on arst, palus ta valetada kõigile, sest muidu oleks paljastunud tema saladus. Hiljem selgub, et naise raseduse eest on vastuav hoopis see sama arstist sõber oma lohutustega üle , kuid selleks ajaks on mees juba tapnud teenija ja püüdes nüüd pettumuses tappa ka oma valelikku sõpra, satub kuuli ette hoopis tema enda rase naine, kes sureb koheselt. Mees õnnestub siiski tappa ka oma sõber, pahaaimamatult tuppa jalutanud naise õde ja tagatipuks ka iseenda.
Selline lugu.
Pärast seda kerkis mu ette küsimus. Millal me lõpetasime Eestis arutlemise teemal ‘’teater on ühiskonna peegeldus’’ ? Millal muutus see nii iseenesestmõistetavaks? Või millal muutus meie teater millekski enamaks kui see? Millal see muutus kunstiks? Kellegi subjektiivseks interpretatsiooniks millestki? Kellegi tahtmiseks lihtsalt väljendada mingit ideed? Või on see kõik peegeldus meie ühiskonnast? On meie ühiskond lihtsalt nii palju keerukam, et raske on seda nii üks üheselt ükskõik millisest teatrietendusest välja lugeda? Siin Lusakas oli see nii ilmne. Ja see väljendus nii laval kui ka saalis. Esiteks siis teema kaudu – HIV, inimelu tühisus (kuul siia, kuul sinna), kaastundetus ja tugevam jääb ellu printsiip. Teiseks mind kohati lausa shokeeris publiku reaktsioon. Publiku matslik ja hüsteeriline naer kellegi õnnetuse või mõne õela tegelase kommentaaride ja solvangute üle üllatas väga.

Näitlejatehnikast ma parem ei hakka üldse rääkimagi, kuivõrd seda seal lihtsalt ei ole. Teiste näitlejate seas olid laval muuhulgas ka näitekirjanik ja lavastaja isiklikult, kes kusjuures olid ainukesed, kelle loomuliku ande pealt mängimine suurema osa ajast isegi et usutav oli.
Harrastajate teater. Sambias on palju gruppe, kes teevad teatrit, aga mitte ühtegi kooli ega koolitajat, et õppida näitlemist, lavastamist, stsenograafiat või üleüldse kunsti. Niisiis tehniliselt on kõik väga algeline.
Lisaks ma pole kindel, kas nad teavad, et teater ja film on kaks erinevat asja. Mõjutused hollywoodi filmidest olid piinlikult ilmsed.










ja siis nad vist ei ole ka päris teadlikud sellest, et suudlemist võib ka mängida, mitte ei pea reaalselt tegema...




















No comments:

Post a Comment