lower zambezi

Selle nädavahetuse veetsime Lower Zambezi rahvuspargis, Sausage Tree Camp'is. Oma kodulehel nad ütlevad ''A truly classic African wildlife experience'', mida see kõik seal ka on. Nende kodukal on väga täpne video sellest, milline seal oli ja mida ka mina seal nägin (ainuke, mida ma ei teinud nendest asjadest, mis seal videos on, oli lõunasöök jalgupidi vees. küll aga nägin inimesi seda tegemas): http://vimeo.com/17509635#at=235

Enne kui ma kirjutan oma kogemusest Lower Zambezi's, räägin ma teile natukene ka huvitavast puust nimega sausage tree. Vorstipuu? Sausage treeks nimetatakse seda tema vorstikujuliste suurte viljade tõttu. Neid hiiglaslikke vorste kasutatakse palju kohalikus meditsiinis, muuhulgas usutakse, et selle sisu ravib pealemäärimisel nahavähki. Lisaks kasutavad lõvid seda oma kutsikate kiiremaks kasvuks, aga pea peale nad seda ei pane, sest muidu kasvab pea liiga suureks. Nii vähemalt väidab üks siinsetest wildlife giididest. 

Kel suurem huvi, võib algust teha, nagu ikka, wikist.

Pildid internetist, sest praegu, kui mina siin olen, ei ole vorstid veel valmis.

Lisaks kõigele näeb see välja väga ehtsalt aafrikalik. Üks ilusamaid puusid, mida olen näinud. Baobabi kõrval muidugi, mis on mu täielik lemmik aafrika puu.

Lower Zambezi'sse saab Lusakast minna lennuki, auto või auto ja paadiga. Me olime viiekesi, läksime auto ja paadiga. Kolm tundi african style road trip'i ja kolm tundi täieliku õndsust paadil keset Zambiat ja Zimbabwet eraldavat jõge nimega Zambezi, mis kusjuures on see sama jõgi, mis lõpuks Victoria Falls'ist alla sajab.

Mõned head pealtvaates pildid internetist:

lower zambezi

lower zambezi

zambezi jõgi namiibia, sambia, zimbabwe ja botswana ühenduskohas

Victoria Falls ja see sild, millelt ma alla lendasin.

See paadisõit oli tõenäoliselt vägevaim, mida olen kogenud. Ilm oli väga kuum (40 kraadi või rohkemgi), soe soe SOE tuul sasis juukseid ja ümberringi olid jõehobud, krokodillid ja elevandid. Neid nägi kõige paremini, sest nad on nii suured, muidu seal tilbendasid ka ahvid, antiloobid, tüügassead ja kõiksugu linnud. 

Öeldakse, et kui tahad tulla Aafrikasse loomade vaatamise eesmärgil, siis parim aeg selleks on september. See on nii sellepärast, et siis on kuiv periood ja kõik on savine ja kuivab, mistap pole palju rohelist, mis loomi varjaks ja samuti tulevad kõik loomad jõgede äärde, mis on nii suured, et ei kuiva kuiva perioodi ajal ära, sest need ainukesed kohad, kust nad juua saavad. Jõe ääres oli tõesti TOHUTULT palju loomi. Nii palju, et lõpuks harjud sellega täiesti ära, et pidevalt on su läheduses mõni elevant või jõehobu või pärdik.

Alguses kui me paadiga peatusime, et veeääres olevatest elevantidest pilti teha, ma muidugi kartsin natukene neil suurtel elukatel nii lähedal olla. Olime elevantidest umbes nelja meetri kaugusel ja mõnel juhul see häiris neid, mis tähendab, et nad hakkasid oma hiiglaslikke kõrvu lehvitama ja kõvasti kõvasti pasundama. See oli väga võimas elamus. Hiljem oli elevantide lähedus nii normaalne, et see ei tekitanud mingisugust üllatust. Huvitav on aga see, et nad on lihtsalt nii ilusad ja armsad ja vägevad, et hoolimata sellest, et pidevalt on pildis üks või mitu elevanti, ei saa nende vaatamisest küllalt. Neid on kogu aeg hea vaadata, ikka ja jälle ütled: ''näe, elevant!!'' või ''näe, jälle elevant!!'' või ''ohhoo, veel elevante!!''.

Sausage Tree Camp on täielik once in a lifetime koht, nagu ütleb üks mu ema töökaaslane, kellel seekordne oli juba neljas kord seda külastada. Täielik luksus, ma pole nii luksuslikku teenindust veel oma elus kogenud. Seal on kõik vapustavalt ilus ja vapustavalt hästi organiseeritud. Jõuad paadiga kohale, kohe tullakse märgade käterätikutega, millega nägu ja kaela värskendada ja käsi puhastada, vastu ja viiakse su kodinad ja juhatatakse sindki jõele avatud bambusmajja. Siis saad natukene lõõgastuda ja end basseini kasta, pärast mida serveeritakse ülirikkalik ja maitsev lõunasöök. Sõin küpsetatud taimetoitu, sest seal lihtsalt pidi. Edasi oodati meid juba safarile, kus seekord nägime ahve, elevante, jõehobusid, tüügassigasid, viite lõvi (neli isast ja üks emane, õed-vennad), impalasid, waterback'e (kes on ka antiloobid, ma ei tea, kuidas nende eestikeelne nimetus on, aga neid kutsutakse nalja viluks ka toilet seat antilope'ideks, sest neil on tagumikul valge vetsupoti istme kujuline valge kaar), pühvleid, muidugi väga paljusid lindusid ja pimedas (kui kaslased on liikvel) nägime leopardi ja kolme kaslast, kellest ühe nime ma ei mäleta üldse ja kahe nimesid ma eesti keeles ei tea, sest google translate ei tea - serval ja civet. Meie giid oli täielik professionaal, teadis KÕIKE, rääkis palju ja vastas kõikidele küsimustele. Samas see koolitus, mille nad peavad läbima, et saada wildlife giidiks, on muidugi jõhkralt mahukas, nagu ta mulle pärast õhtusöögi ajal rääkis. Kolmekäiguline õhtusöök serveeriti meile kõigile üllatusena keset aafrika savannat tehtud lõkke ümber, pea kohal särav tähistaevas ja ümberringi hüäänide huilked ning muude loomade hääled, üks elevant sõi meie kõrval puuoksi. Sinna oli siis muidugi kaetud valge lina ja suurättidega laud nagu õiges luksusrestoranis kombeks. Vapustav.

Järgmisel hommikul äratati meid juba kell 5.30, sest kell 6.00 oli hommikusöök, pärast mida läksime kohe uuesti safarile, sest kui hiljem minna, on loomad juba kuumusest loiud ja istuvad varjus ega liigu, mistõttu on neid raskem leida. Minna uuesti safarile oli mu ema ja minu otsus, muidu oleks saanud veel valida kanuumatka ja kalapüüdmise vahel. Plaanisime teha pooletunnise jalgsisafari ja ülejäänud autoga, sest siis näeb rohkem kiskjaid ja lisaks me tahtsime lõvikutsikad üles otsida, aga nende juurde jalgsi minna ei saa, sest lõviemad võivad olla väga kaitsvad ja meid siis näieks maha kiskuda. Huvitav ja uskumatu on see, et sealsed loomad on safari autodega väga harjunud, mistõttu sa võid nendele väga lähedale sõita ja neid jälgida ilma, et nad minema jookseks või kallale tuleks. Lõvide puhul on tähelepanuväärne see, et nad näevad autot kui ühte tervikut ja mitte kui midagi, mille peal on inimesed. Küll aga peavad kõik istuma ega tohi lõvi juuresolekul püsti tõusta, sest sellisel juhul näeb ta ära, et tegemist ei ole ühe terviku, vaid potentsiaalse toidu või niisama häirijaga ja siis on võimalik, et ta hüppab ja tuleb kallale. Niisiis meie plaan oli kõigepealt jalutada, aga kuna me nägime juhuslikult lõvilaste ja -emade jalajälgi, siis skippisime taimede uurimise ja jalgsisafari ning läksime kohe jälgi ajama. Neid oli väga raske leida, sest vahepeal kadusid jäljed ära ja ahvid ei häälitsenud, sest lõvid ei liikunud (muidu võib selle järgi aru saada, kus lõvid või muud kiskjad on, sest paavianid näevad kaugele ja siis hoiatavad teisi, et lõvid on läheduses). Vahepeal õnnestus meil näha kahte isalõvi, selle pargi kõige suuremaid lõvisid ja siis veel muid loomasid, aga lõpuks! LÕPUKS! Leidsime ka neli emast lõvi oma kutsikatega, keda kokku on kuus, aga kellest meil õnnestus näha ainult kahte, sest neli neist olid põõsas varjus. See oli nii vägev, me olime kõik nii õnnelikud ja rahul. Teel tagasi kämpingusse nägime veel sebrasid ja olime väga elevil ja õnnelikud selle õnne üle, et meil õnnestus nii paljusid erinevaid loomi näha.  Emal oli lisaks veel sünnipäev (mida ta mulle, piinlik küll, meelde tuletama pidi) ja ta arvas, et nii paljusid loomi ja eelkõige lõvikutsikaid näha oli talle parim sünnipäevakingitus. 

Kämpingus ootas meid veel viimne lõuna ja siis juba ärasõit. Veel kolm tundi paadil hõljumist, millest tegin kohe väga mitu mälupilti ja siis juba taaskord road trip, banaaniost ja õhtul pimedas jõudsime tagasi Lusakasse. Fantsastiline nädalavahetus.

road trip, african style:

paadisõit ja jõeäärne:

vasakul sambia, paremal zimbabwe

Sausage Tree Camp:

Safari:

seal üleval vasakul augukeses istuvad kaks lindu oksal

baobab

lõvide jäljed

kõht täis, raske olla, isalõvi

tema vend

200-pealine pühvlihord

Pumba ja kaks väikest

musitasid seal jahedas vees

Vabandust, et piltide kvaliteet on nii halb, aga ma pidin kõik pildid väiksemaks tegema, et oleks võimalik midagigi siia blogisse panna. Siin on internet lihtsalt võrratult aeglane. Kõik pildid on mul aga kõrgekvaliteedilistena olemas ehk et kui keegi tahab, siis võime kunagi kokku saada ja pilte vaadata! 

Ahjaa. Ja siis üks asi, mis mulle väga meeldis ja mu meelest väga nunnu on, on see, et elevantidega vantsivad alati kaasas valged linnukesed (cattle egret), kes söövad putukaid, kelle elevandid rohust välja ajavad. Need linnud on nii armsad sõbrakesed suurtele elevantidele. Leidsin internetist hea pildi seda illustreerimaks: