Lusaka

Natukene linnaelust ka. Jalutasin täna turule, kusjuures hiljem selgus, et päris turule ma ei jõudnudki, vaid ringlesin ainult selle päris alguses, aga hämmastavalt kitsaste ''tänavate'' tõttu pole ka ime, et ma ei osanud sealt sügavamale turumelusse minna. Hiljem läksin uuesti ja käisin seal melus siiski ka ära, aga sellest mul kahjuks pilte pole. Niisiis. Mida turul müüakse? KÕIKE. Alates keedetud munadest ja puuviljadest kuni plastikust kammideni. Sinna vahele jäävad veel näiteks parukad, riided, kangad, kuivatatud toiduained, popcorn jpm. 

Linnapildist üldiselt nii palju, et tänavad on savised. Sillutatud jalakäijate teesid on, aga esineb väga harva. Kusjuures sattusin pealt nägema, kuidas kaks koristajat jõudsid maja juurde, kuhu nad tööle läksid ja enne väravast sisenemist võtsid kotist välja lapikese, millega kingad savitolmust puhtaks pühkisid. Puhtusest peetakse siiski lugu, hoolimata siinsetest tingimustest, mis hügieeni küsimuses vahest natukene vajaka jäävad. Teine huvitav omapära Lusaka puhul on see, et linn on küll suur ja lai, aga kui jalutad tänaval, siis paistab ümberringi on ainult seinad ja müürid. Iga kompleks on üldiselt ääristatud mingi müüriga, mistap jalutuskäik ei pruugi alati kuigi õdus olla.

Ja siis üks huvitav tähelepanek. Kõigil tualetruumidel, kus ma siin käinud olen, on huvitav ühisosa. Meeldetuletus vetsuksutajale, et pärast kasutamist tuleb ka vesi peale lasta. Ja AIDS'i ennetamiseks pakutakse paljudes ka tasuta nii naiste kui ka meeste kondoome.

Muidu kui ma linnas seiklemas parasjagu ei käi, aga emme on tööl, istun varjus ja loen-kirjutan. Panin siia mõned pildid tema majakesest ja tänuväärsest basseinist, mis kuumadel päevadel väga tõhusat jahutustööd teeb.

Ema muidugi tutvustas mind kõikidele oma töökaaslastele, kellest üks on minust paar aastat vanem argentiinlane. Noh, ta polegi selles mõttes päris tema töökaaslane, et ta on siin intern või teeb praktikat või midagi sellist. Igaljuhul. Täna lähen tema ja ta sõpradega võrkpalli mängima ja õhtust sööma. Kuulsin, et neil on seal veganeid ka kõvasti, kuigi mis puutub toortoitumisse, siis saan ma neid tõenäoliselt hulganisti valgustada. Võtan banaanikobara kaenlasse. Täna juba tutvustasin kõigile ema töökaaslastele enda esimest improviseeritud toorkooki - papaiabanaanikook, mis kõigile väga meeldis. Hurraa! I'm spreading the wor(l)d!

Söögist rääkides. Täna tegin väikese kompromissi, sest tahtsin proovida kohalikku põhitoitu, milleks on nshima. See on põhimõtteliselt maisimanna, mida kohalikud siin söövad erinevate lisanditega iga päev jõhkralt palju. Mõni ime, et nad siis nii punnis kõhtude ja tagumikega on. Ahjaa, märkasingi, et ka riidepoodides on mannekeenid suuremate tagumikega kui meie oleme harjunud nägema. Suurem osa sellest toidust lihtsalt ladestub ja väsitab neid inimesi, aga täiskõhutunne on siinsetele inimestele paistab et veelgi olulisem kui meil. Oh seda illusoorset, emotsionaalset ja harjumuspärast toitumist küll... 

Vormisin sõrmedega (sest nii see käib) umbes viis väikest pallikest ja sõin seda siis mingi ülekeedetud rohuga, mis tundus olevat eelnevalt pesemata, sest liivaterad jäid hammaste vahele. Eriline nauding see just ei olnud, aga vähemasti siis tean, et mis ja mismoodi. 

sellise kausitäie sööb igaüks tavaliselt lõunaks. me ei söönud emaga kahepealegi seda tühjaks.

Aga üldiselt. Inimesed on väga armsad ja sõbralikud. Valget inimest vaadatakse küll kui ilmaimet ja ''musungu'' (nyanja (kohalik keel) ''valge inimene'') on väga sage sõna, mida kuuled kõikjal enda ümber, kui ringi jalutad. Vaesust on palju, raha ja tööd küsitakse ka palju või palutakse end kaasa võtta, kust iganes ma ka pärit poleks, sest seal, kus mina olen, on inimestel kindlasti rohkem raha kui neil siin. Aga olen kindel, et see on lihtsalt läänemaailma mõtteviisi ja arusaama edust ja õnnest pealetulemine, sest vaesus ilmneb siin tõepoolest ainult rahapuuduses, armastust ja naeratusi on siin enam kui küll! Nad on õnnelikud inimesed.