Kui kuidagi kokku võtta...

Nonoh. Olen nüüd omadega Stockholmis, Arlanda lennujaamas. Pean ausalt tunnistama, et algul oli küll väga hea olla tagasi kuskil, kus süsteem toimib. Kus kõik on hästi organiseeritud ja puhas. Siis aga läksin vetsu ja nägin uksel sellist reklaami:

Mida iganes. Good luck with that.

Algul mulle tundus, et ma tean täpselt, mida tahan kokkuvõtteks öelda. Praegu on mul nii palju lõpuni mõtlemata mõtteid ja eri suunades liikuvaid arutlusi peas, et ma ei oskagi midagi öelda. Kõik, mis esmapilgul jättis mingi kindla mulje, on nüüdseks saanud väga paljusid erinevaid vaatenurki juurde ja ma ei julge midagi kinnitada ega ümber lükata, sest ma pole ise ka kindel, mida sellest kõigest täpselt arvan. Kindel on see, et mul on vaja natukene seedimisaega ja arvan, et olles tagasi selles harjumuspärases ümbruses on mul selleks parim võimalus.

Lihtsalt reisikogemuse aspektist võin öelda nii palju, et see, mida ma seal nägin, oli suures osas selline Sambia, mida kohalikud kunagi ise ei näe. Neil lihtsalt ei ole võimalust sellistes kohtades käia, kuigi meie mõistes need just tohutult kallid kohad ei ole, väljaarvatud see paradiislik Sausage Tree Camp, mis oli tõesti kallis. 

Noh ja siis lisaks nägin muidugi niiviisi distantsilt, ühegi kohalikuga päris-päriselt tutvumata, et milline on kohalik elu ja olu. See on asi, mille kohta võin öelda, et see jäi mul nägemata. Jäi lähedalt tutvumata päris kohalikega. Nii nendega, kes elavad rikkalt kui ka nendega, kes elavad vaeselt. Aga selleks, et vaestega niiviisi silmast silma päriselt tuttavaks saada, arvan, et ongi vaja mingit programmi, mille raames minna neid ''aitama'' või midagi nö arendama, sest niisama valge inimesena on väga raske sõbruneda nende inimestega, kes sind vaid rahaaugu või põgenemisvõimalusena näevad.

Ja mu emast. Ta on väga väga vapper naine, nagu ma juba ennegi olen maininud. See, kuidas ta suudab sealses kaoses nii rahulikuks ja armsaks jääda, on täiesti fantastiline. Mina tunnen praegu, et see reis sinna kestis minu jaoks täpselt parasjagu, kui oleksin kauemaks jäänud, oleksin vist päris pahaseks saanud, et seal kõik nii aaaaaafrika on. Ma ei välista seda, et võiksin millalgi minna sinna ka pikemaks ajaks, aga selleks olekski tarvis mingit programmi või mingit konkreetset põhjust ja tegevust, sest niisama vaatlejana võib seal imestama jäädagi. Lisaks on elu valge inimesena seal ikkagi märkamatult pingeline just sel põhjusel, et alati keegi küsib sult midagi ja anub, et sa teda ja tema perekonda toetaksid. Ja see on ju arusaadav, muidugi, ja mina mitmel korral kas toetasin või siis seletasin viisakalt, miks ma ei saa hetkel aidata. Aga see väsitab tohutult. Kuigi üldiselt on Sambia vägagi ohutu koht, kuhu valgena aafrikat avastama minna. Seal ei ole rassism tegelikult nii tugev, inimesed on vägagi sõbralikud, mistõttu pole ohtu, et keegi sind tapma või jõhkralt röövima tuleb. Kongos näiteks tapetakse. Ja Keenias... pommitatakse kaubamajasid.

Ohh, jututeemasid on veel väga palju, aga muidugi selle blogi eesmärk ei olnudki kõigest, mis pähe tuleb, kirjutada. Lõpetuseks tahaksin tänada oma suurimat fänni Mannat, kelle ergutused motiveerisid mind väga jagama kõike seda, mida siin jagasin. 

Ja ongi kõik.

Tsiteerin nüüd viimast sambialast, kellega Sambia pinnal rääkisin, üht lennujaama töötajat, kes mulle vahetult enne lennukisse astumist ütles: ‘’We meet again, right?’’