Mina tubli ja abivalmi tütrena sõitsin ka vahepeal, mingi 15 minutit. Leidsime, et kui ema jaksab, siis las parem sõidab tema, sest minu tippkiiruseks sellistes oludes oli kõigest 90, samas kui ema sõitis kohati stabiilselt 130nega. Tagasiteel oli keskmine kiirus 100 km/h. JÕHKER naine. Ma lihtsalt ei tundnud end väga turvaliselt oludes, kus esiteks võib iga hetk ootamatult teele astuda mõni loom või, mis veel hullem, inimene, teiseks on tee nii kitsas, et iga kord, kui mõni auto vastu tuleb, hoiad pingeliselt roolist ja loodad, et mahud mööda ja kolmandaks satuvad sama ootamatult kui loomad või inimesed muidu täitsa korralikule maanteele tohutud augud, mille tõttu tuleb järsult pidurdada VÕI kui seda ei jõua, siis loota, et auto lihtsalt lendab nendest üle. Ja kõigele lisaks on liiklus seal vasakpoolne. Kuigi see tegelikult sel retkel väga suureks väljakutseks ei osutunud, kuivõrd terve tee sinna läks põhimõtteliselt otse. Korra pidi vasakule keerama.
Niisiis mul jälle vedas, et ema nii hooliv ja vapper oli, sest tänu sellele sain lihtsalt ringi vahtida ja mõtteid mõlgutada. Ohh jah, aga mida enam püüda seda kõike kirjeldada, seda kirjeldamatuks see muutub. Ja seal ma siis mõtlesin, et edastamaks sealset elu niiviisi distantsilt, tuleks teha üks ilus ja täpne dokumentaal. Sõidad keset savist maad ja äkki on tee ääres üks imepisike onnide kompleks, millest ühe ukse ette on löödud silt ‘’SHOPPING CENTRE’’. Noh, omas kontekstis see muidugi ongi ostukeskus, aga minusugusele musungule on see lihtsalt paratamatult naljakas, et savionni, mille aknast saab osta maisimannat, riisi, õli ja sulanud lutsukomme, kutsutakse ostukeskuseks. Samas jäi selle tee äärde ka üks ‘’BAR’’, mis oli natukene uhkemas onnis, kivist ja kandilises, no ütleme, et lausa väikses majas, mis oli pool-lahtine, tänu millele oli siis näha ka barmeni ennast, kes puhastas lapiga kivist letti. Tee viib läbi küladest või nende lähedusest ja linnadest. Linnadest Sambia mõistes muidugi. Nagu ikka, oli pidevalt võimalus tee äärest üht-teist soetada, muuhulgas ka rehve. Naersime, et sellepärast ongi teedes augud, et edendada kohalikku kummiäri.
Huvitav oli see, et mida kaugemale me jõudsime, seda arenenumad tundusid külad olevat. Onnid asendusid väikeste majakestega, mille ümbruses oli palju viljapuusid, peamiselt mangod, avokaadod ja papaiad ning kogu külakeskkond paistis organiseeritum, puhtam ja kuidagi... tsiviliseeritum? Samuti oli näha üksikuid huvitavamaid ehitisi, mis viisid mõtte sealse arhitektuuri arengule. Hakkasin huvituma sellest, milline võiks olla aafrikalik arhitektuur mõnekümne aasta pärast. Minu kujutluspilti tekkisid voolujoonelised savimajad rookatuste ja huvitavate veranda- ja rõdulahendustega. Siis mõtlesin, et Aafrikasse minnakse igas valdkonnas nii palju muudkui arendama ja ‘’aitama’’, aga tegelikult ei ole keegi kindel, kas nende abi seal üleüldse vajatakse või kas see üleüldse on kohane. Sest olgugi, et arengumaa, miks ei võiks nad arenenda seal omasoodu, see rikastaks tohutult meie maailma. Kui me läheks ja näitaks neile, kuidas ehitada maju, siis ei tekiks vägevaid aafrikalikke savimajasid. Siis hiljem aga mõtlesin, et kui jalgratas on juba leiutatud, siis pole seda ju samas natukene teistsugusena uuesti tarvis teha. Et selles ikkagi pole midagi halba, et viia nendeni teadmisi, mida mujal maailmas teatakse, siis saavad nad võtta seda arvesse või mitte ja sealt siis juba omasoodu edasi minna. Teadlikkus on ju ikkagi ka sel tasandil oluline. See arutluskäik on muidugi poolik ja ma ei võta veel ühtegi konkreetset seisukohta.
 |
| 557 km pärast vasakule |
 |
| auk |
 |
| Heina põletamine – lennukiga kohale jõudes mõtlesin, et huvitav miks seal nii palju tulekahjusid on. Nad põletavad seal kuiva heina, et loomad saaksid sinna kasvavat uut rohelist muru süüa. |
 |
| Kõhnad lehmad – pole ime, et Pavel Sebastjanovitš ütleb, et lehmad surevad välja, kui inimesed enam neid ei söö ega neid muul moel ekspluateeri. Nad lihtsalt ei saa ise looduses hakkama. |
Ööbisime ühes väga väga ägedas kohas. Aga sedapuhku hoopis teistmoodi ägedas kui see uhke once in a lifetime koht lower zambezi’s. Seekord olime telgis. Aga telgis, kus olid VOODID sees. See oli nii lahe tunne. Magada telgis, aga samas olla mugavas voodis puhaste linade vahel. Eriti lahedaks tegid seekordse telgikogemuse jõehobude ja elevantide õised toiduotsingud otse telgi kõrval. See oli ühtaegu lahe ja kõhe. Siis sain aru, kui oluline on puuvilju mitte telki kaasa võtta. Need loomad on lihtsalt niivõrd hea ninaga ja nii tugevad, et lammutavad suurema pingutuseta telgi ja vajadusel ka sinu, et saada su voodi alt kätte üks väike apelsin, mis neid parasjagu isutab. Olime seal kokku kolm ööd ja huvitav on see, et ikkagi kõigega on võimalik harjuda. Ka sellega, et mäluva ja matsutava jõehobu ja voodi vahel, millel magad, on ainult õhuke telgisein.
Rahvuspargis ei võtnud me seekord safari sõitu, vaid läksime oma autoga. See oli samuti vägev, sest saime minna igale poole, peatuda seal, kus tahtsime ja võtta iga looma vahtimisel aega täpselt nii palju kui heaks arvasime. Loomi oli taaskord tohutult, ükskõik, kuhu vaatad, keegi ikka vaatas vastu. Ise minemise ainukeseks miinuseks on see, et kaslasi on raske leida. Giidid, kes safaritel töötavad, on fantastilised professionaalid ja teavad täpselt, mismoodi neid leida, sest tunnevad parke ja loomi imehästi ning kaslaste kavalus neid ei takista. Viimasel päeval võtsime lihtsalt ühe giidi enda autoga kaasa, kes viis meid otsejoones põõsa juurde, kus oli üks murtud impala, mille juurde pärast viit minutit ootamist naasis imeilus leopard. Mis aga on täiesti fantastiline iseminemise juures, on see, et oled keset metsikut savanni, seisad meetri kaugusel kaelkirjakust või sebrast või pühvlist või kellest iganes ja tead, et sul pole mitte mingit garantiid, et see loom juhuslikult end sinust ohustatuna ei tunne, aga ikkagi tunduvad nad nii armsad, et tahaks kaisutada. Paar korda sattus meie teele elevante, kellele meie auto väga ei meeldinud ja kellega siis vastastikku urisema pidime (auto mootori hääle abil), et nad teelt eest läheksid ja meid läbi laseks. Elevantidega on niiviisi, et kui ta on sul tee peal ees, siis ei tohi hakata tagurdama, sest muidu ta tunneb, et see olend (auto) kardab teda ning et ta on tugevam ja võib tulla lammutama. Ülbitsema lihtsalt. Samuti kui oled jalgsi ja satud silmitsi ükskõik, millise loomaga, ei tohi ära joosta, sest nii oled automaatselt kohe nõrguke ja seetõttu saak.
Ühel õhtul olid elevandid kämpingus ja blokeerisid telkijate teed telkide juurde. Pidime kõik ootama avatud lounge’is, kuni elevandid on sealsete põõsaste isu täis saanud ja territooriumilt lahkunud, enne kui saime telki minna. Seal istudes siis üks kohalik naine rääkis, et tema tohutult kardab elevante. Ja enamuses kardetaksegi peamiselt elevante (mitte näiteks lõvisid, nagu ma oleks arvanud), sest külades elavatel inimestel on nendega sageli väga kurvad kogemused. Nimelt käivad elevandid seal teinekord lammutamas inimeste hütte, mille käigus nad sageli ka tapavad inimesi. Ja ei, nad ei söö inimesi, vaid lihtsalt rebivad nad tükkideks, sest nad jäävad neile ette, segavad neid. Hiljem üks giid rääkis, et see tuleb sellest, et elevantidel on pikk mälu ja nad mäletavad täiskasvanutena kohti, kuhu nende ema viis neid mingit kindlat puud sööma, kui nad olid väikesed. Ja nüüd on selle puu või põõsa asemel kellegi savionn ning elevant tuleb ja lammutab selle lihtsalt maha ning siis pettub, et põõsast polegi ja lahkub. Meil selliseid kogemusi ega hirme pole, mistõttu ka hoolimata neist juttudest lihtsalt ei teki sellist tohutut hirmu elevantide ees, kes lihtsalt seisavad su kõrval ja söövad põõsast. Tegelikult ongi kindel reegel see, et kui sa neid kuidagi ei ärrita ega sega, siis nad sulle kallale ei tule ka. Küll aga tuleb olla eriti tähelepanelik, et mitte jätta neile ahvatlusi telki või et kuhu ehitada oma onn. Sest sellega võib neile ette jääda küll.
 |
| astus teele ette |
lähedalasuv linn:
No comments:
Post a Comment